Artikli uus versioon

Olen vahetusöpilasena Saksamaal Mindenis olnud juba üle kuu aja. Selline suurepärane vöimalus avanes mulle tänu Comeniuse projektile ja minu kahele öpetajale, kellel jätkus aega ja viitsimist sellega tegeleda.
Minden on väga meeldiv väike linnake, Nordrhein-Westfalenis. See asub kahe suure mäe vahel, ühte mäge kaunistab teletorn ja teist keiser Wilhelm esimese mälestusmärk. Linn on väga ilus ja korrashoitud ning siit leiab ka palju rohelisust. Elanikke on Mindenis umbes 80 000.
Elan siin ühes vägaa meeldivas peres ja käin Kurt-Tucholsky nimelises koolis. Koolis on öpilased viiendast kuni kolmeteistkümnenda klassini. Kool on Suure-Jaani Gümnaasiumist palju suurem, siin käib 1500 õpilast 34-st eri rahvusest. Sellest tuleneb ka kooli hüüdlause:"Kool ilma rassismita". Koolimaja on nii suur ja sopiline, et alguses kippusin ära eksima. Kooli välimus on hetkel üsna räbal, sest koolis käib juurdeehitus. Koristajaid ei ole ma koolis veel siiamaani näinud, õpilased koristavad ise enda järelt ära.
Koolielu sarnaneb päris palju Eesti omaga, aga on ka erinevusi. Kool algab Saksamaal juba augustis ning sügisvaheaeg – kaks nädalat – oli oktoobri alguses.Hindamine on siin kuuepalli süsteemis ja 1 on köige körgem hinne.
Öppimiseks aga on öpilastel rohkem tahtmist. Ma ei oska öelda, millest see tuleb, aga
siin pingutavad öpilased õppematerjalidest arusaamiseks natuke rohkem. Öpetajatel tundub olevat natuke vähem rabelemist ja nad tunnevad end palju vabamalt - näiteks mitmed öpetajad istuvad tunni andmise ajal laual, jalad toolil. Ka suhted öpilaste ja öpetajate vahel on võrreldes eesti koolidega vabamad.
Mina käin kümnendas klassis. Mul on toredad ja sõbralikud klassikaaslased, alati abivalmis – see on andnud kindla tunde. Kümnendas klassis tuli valida kaks valikainet – valisin ladina keele ja teatri. Suure-Jaani Gümnaasiumiga vörreldes on siin väga palju aineid, mida Suure-Jaani ei öpetata. Nagu näiteks teater, kus öpetaja annab öpilastele erinevaid lugusid, mida ette mängida vöi improvisatsiooni harjutusi, filosoofia, ladina keel. Veel on meil tehnika tund. Suure-Jaanis vöib selleks tunniks nimetada poiste töööpetust aga sii erineb see selle poolest, et sellest vötavad osa ka tüdrukud. Näiteks hetkel valmistame tehnika tunnis metallkarpi.Eriti meeldivad mulle muusikatund, kus tihti peale mängime klaverit. Inglise keel, sest see on ainuke tund, mida läbi ja löhki möistan. Kunsti tundi mul ei ole kahjuks.
Igapäevases elus olen märganud ka erinevusi võrreldes eestiga: näiteks prügi sorteeritakse siin suure hoolega. Iga materjali jaoks on oma prügikast ja aeg, millal see välisukse juurest ära korjatakse. Aga ka Eesti liigub selle poole.
Alguses pani mind imestama tänavapilt – nii palju jalgrattureid. Jalgratastega sõidetakse kooli ja poodi, igale poole mujale ka. Jalgratturite elu on siin ka natuke kergem. Pea igal pool on jalgratturitel oma tee. Linnas maha joonistatud ja maakohas eraldi tee ehitatud.
Inimeste juures olen märganud, et nad näitavad oma tundeid palju rohkem.
Keele öppimine sujub sellises õhkkonnas palju paremini. Lisaks veel söbrad, kes mul pidavalt meelde tuletavad vöi noomivad - ära räägi inglise keelt, sa oled siin, et saksa keelt öppida!
Kui koduigatsusest rääkida siis peab ütlema, et seda mul ei ole. Alguses oli küll selline igatsus peal aga nüüd enam mitte, sest see kolm kuud on töesti lühikene aeg ja parem sellest viimast vötta.
Mul on jäänud veel natuke üle kuu aja siin olla ja usun, et see aeg pakub mulle veel küllaga uusi kogemusi.




Tahtsin selle ära saata aga mulle saabus kiri, et seda ei saadetud mingitel pöhjustel ära. Äkki saaks Leili Kuuse maili aadressi uuesti ? Äkki mul on vale ja selles on viga..


Ja seepärast panin artikli siia, kuna siis see koguaeg olemas, et vötta, kui vaja.